inglise ulmekirjanik
Kuid ega tüdrukutele mõeldud kraam polnud vähem masendav. See paistis koosnevat peaaegu ainult hobustest. Suurem osa neist irvitasid. Hobused, arvas Surm, ei peaks irvitama. Kui hobune irvitab, siis on tal midagi plaanis.
(“Orikavana”, 1996)
Ta ei uskunud jumalatesse, kuna suurem osa võlureid ei armasta neid tagant õhutada, aga ta palvetas ikkagi, palavikuliselt nagu ateist, kes loodab, et tema arvamus on ekslik.
Grimma tõmbas ninaga ja naeratas natuke, aga mitte liiga palju, sest kui miski on hullem sellest, et sinust aru ei saada, siis just see, et sinust saadakse suurepäraselt aru, enne kui sa oled jõudnud kõigi mõistmatuse pärast korralikult mossitada.
(“Kaevajad”, 1990)
Talle meeldis õhk, mis oli natuke ilma näinud, oli inimesi tundma õppinud, õhk, mille sees oli elatud.
(“Eric”, 1990)
Vandumine oli summutatud ja võõrkeelne, kuid igasugusel vandumisel on teatud osa sisust rahvusvaheline.
(“Ajavaras”, 2001)
Isegi kui maailm tohutult muutub, mõtlevad inimesed juba mõne päeva pärast, et kõik on normaalne.
See, et me oleme näinud asju, mida inimene ei peaks nägema, teebki meist inimesed.
Aga võib-olla ongi reeglid ainult selleks, et inimest mõtlema panna, enne kui ta neist üle astub.
Minu aja täis saades loodan istuda toolil oma aias, brändiklaas käes ja Thomas Tallis iPodis mängimas. Kui on märg, siis raamatukogus.
Me oleme rumalad. Oleme viimasel sajandil olnud elamise ja ellujäämise kunstis nii edukad, et olema unustanud kuidas surra.
Elu on lihtne ja odav valmis teha. Kuid asjad, mida me elus olles vajame – nagu uhkus, eneseaustus ja väärikus – on samuti säilitamist väärt ning kipuvad fetišliku, iga hinna eest elust kinnihoidmise taha ära kaduma.
