Mees keerutas pliiatsit sõrmede vahel.“Pügmeedega midagi?”“Algab-P-ga küll.”“Piinlikkustunne?”“Jah,” ütles Surm. “Seda ma tahtsin öelda.”">
inglise ulmekirjanik
“Kuidas te nimetate seda, kui sa tunned, et oled väike ja sul on kuum?”Mees keerutas pliiatsit sõrmede vahel.“Pügmeedega midagi?”“Algab-P-ga küll.”“Piinlikkustunne?”“Jah,” ütles Surm. “Seda ma tahtsin öelda.”
(“Mort”, 2000)
Järgnes vaikus, niisugune lämmatav, karvane vaikus, mis tekib siis, kui keegi üritab täiesti liikumatult paigal seista.
(“Võluv võrdsus”, lk 83, 1999)
Edu saavutamise üheks eluliselt tähtsaks tingimuseks on teadmatus tõsiasjast, et seda, mida sa üritad korda saata, on võimatu saavutada.
(“Võluv võrdsus”, lk 99, 1999)
Tegelikult on see üks neid paiku, mis on olemas ainuüksi selleks, et inimesed saaksid neist pärit olla. Neid on universumis rohkem kui küllalt — tundmatuid külakesi, väikeseid, tuulest uhutud linnu, mille ainus osa ajaloos on saada selleks uskumatult tavaliseks paigaks, kus hakkavad hargnema ebatavalised sündmused.
(“Võluv võrdsus”, 1999)
Ta oli liiga rumal selleks, et olla tõeliselt julm ja liiga laisk, et olla tõeliselt alatu.
Kõigis universumites on teada tõsiasi, et ükskõik kui püüdlikult ka värve ei valitaks, on institutsionaalse sisekujunduse tulemuseks ikka kas okseroheline, püretu pruun, nikotiinikollane või kirurgilise maiguga roosa. Mingi raskestimõistetava sümpateetilise resonantsprotsessi tagajärjel lõhnavad neis toonides võõbatud koridorid alati kergelt keedetud kapsa järele — isegi kui lähikonnas iialgi kapsast ei keedeta.
(“Võluv võrdsus”. lk 153-154, 1999)
Selles universumis pole asjad eriti nii, nagu nad on, vaid pigem nõnda, nagu inimesed neid endale ette kujutavad.
Kui inimene sureb, kaotab ta kõigepealt elu. Järgmisena lähevad illusioonid.
(“Püramiidid”, 2001)
Kõiki asju määratleb nimi. Muutke nime ja te muudate asja. Muidugi pole see veel kaugeltki kõik, kuid kosmilises mõttes taandub kõik just sellele.
Selleks, et tõeliselt loll olla, peab olema inimene.
Seletused annavad mõista, et on olemas küsimused, aga küsimused pole mitte kedagi mitte kunagi mitte kuhugi viinud. Küsimused ainult rikuvad kõik ära.
Oma silm, vastupidiselt rahvatarkusele, pole pole sugugi kuningas. Just nägemine lõpetab uskumise, sest siis pole seda enam vaja.