Kõigis universumites on teada tõsiasi, et ükskõik kui püüdlikult ka värve ei valitaks, on institutsionaalse sisekujunduse tulemuseks ikka kas okseroheline, püretu pruun, nikotiinikollane või kirurgilise maiguga roosa. Mingi raskestimõistetava sümpateetilise resonantsprotsessi tagajärjel lõhnavad neis toonides võõbatud koridorid alati kergelt keedetud kapsa järele — isegi kui lähikonnas iialgi kapsast ei keedeta.
(“Võluv võrdsus”. lk 153-154, 1999)