inglise romaanikirjanik
Matus ei ole surm, niisamuti kui ristimine ei ole sünd ega laulatus abielu. Kõik need kolm on üksnes saamatud ettevõtmised, mis jäävad kord hiljaks, kord toimuvad liiga vara; nende abil püüab ühiskond registreerida inimese kiireid liikumisi.
(“Howards End”)
Mina armastan surma — mitte haiglaselt, vaid sellepärast, et see teeb asjad selgeks. See selgitab meile raha tühisust. Surm ja raha on igavesed vaenlased. Mitte surm ja elu.
Kui joon ühe päeva unustust, siis vähendan oma hinge väärikust.
Teda võlus üksnes surm, kelle mooniõisi täis sülle kõik inimesed kord puhkama heidavad.
Kunstiteosed on minu meelest ainsad esemed materiaalses maailmas, mis omavad teatud sisemist korrapära, ning just sel põhjusel, mitte et ma kunsti üle tähtsustaksin, usun ma kunsti kunsti pärast.
(“Art for Art's Sake”)
