Lugemine
Carlos Ruiz Zafón (1964-)
Hispaania kirjanik
Vähesed asjad jätavad lugejasse nii sügava jälje kui esimene raamat, mis tõeliselt südamesse läheb. Need esimesed kujutluspildid, nende sõnade kaja, mille arvame olevat ammu seljataha jätnud, saadavad meid terve elu ning tahuvad meie mällu palee, kuhu me varem või hiljem jälle tagasi pöördume.
(“Tuule vari”, 2001)
Mitte ealeski polnud ma tundnud, et üks lugu mind niiviisi vangistab, ahvatleb ning endasse haarab, nagu selle raamatu puhul. Seni ei teadnud ma, mida tähendab lugemist nautida, avada uksi, mis su hinges avanevad, anduda kujutlusvõimele ning keele ja loomingu ilule ja salapärale. See on varjude maailm ja salapära, mis on harvaesinev hüve. See raamat õpetas mulle, et lugemine suudab panna mind jõulisemalt elama, anda mulle tagasi nägemise, mille olin kaotanud.
Lugemise kunst on kahjuks välja suremas, sest see on väga isiklik kombetalitus; sest raamat on peegel ja me võime sealt leida vaid seda, mis on meis juba olemas; sest lugemisse paneme kogu oma mõistuse ja südame ning see oskus muutub iga päevaga üha haruldasemaks.
Aldous Huxley (1894-1963)
inglise kirjanik
Sõnad on nagu röntgenikiired, kui sa oskad neid õigesti kasutada. Nad tungivad kõigest läbi. Sa loed ja tunned nagu noapistet.
(“Hea uus ilm”, 1932)
Epp Annus (1969-)
Ikka olen unistanud sellest, et saaksin segamatult lugeda, saaksin lugeda nii palju, kui ise tahan. Nüüd näen, ma pole võimeline kuigi kaua lugema. Kui ma loen enamiku päevast, siis olen õhtuks tühi ja kurnatud. Lugemine kulutab mind, kirjapandud elud on teiste elud ja minu elu kuhtub nende varjus.
(“Sina, Matilda”, 2007)
Sageli avastan end juurdlemas, kuidas tema seda raamatut luges, mis teda köitis, mis tüütas. Peaaegu soovin, et ta oleks teinud märkmeid ja kriipsutanud sõnu alla, siis saanuks lugeda korraga kahte lugemist, tema ja enda oma.
Birk Rohelend
eesti kirjanik
Me loeme elulugusid, sest tahame veenduda, et me pole üksi: et kusagil on veel keegi, kes suhtles meile tuttavate inimestega, külastas kohti, millel oli meie jaoks tähendus, ja märkas või koges just sedasama, mis oli meid ennast alati salamisi häirinud.
(“Mu sõraline sõber”, 2009)
Kristo Kiviorg (1981-)
On oluline vahe, kas sa jõuad ise mingi teadmiseni või loed selle kohta kusagilt. Ise asja tuumani jõudes oskad seda hinnata, mõistad seda, sest teadmine ei pruugi alati tähendada mõistmist.
(“Päikeseküla”, 2010)
Kalev Keskküla (1959-2010)
eesti kirjanik, ajakirjanik, kirjandus- ning veinikriitik
Vanad raamatud nagu vanad riidedki on inimese mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle jäänud. Kas nad kõnelevad veel sinuga, kas sa oled neis sina ise. Neile, kelle elu läheb mühinal edasi, on mõlemad võõraks jäänud.
(“Elu sumedusest”, 2009)
Igal raamatul, igal köitel mida sa näed, on hing. Kirjutaja hing ja nende hing, kes seda lugesid ja sellega koos elasid ja unistasid. Iga kord, kui raamat uutesse kätesse läheb, iga kord, kui kellegi pilk üle ta lehekülgede libised, kasvab tema vaim suuremaks ja tugevamaks.
Me elame üleminekuajal, kui raamatuid veel kirjutatakse, aga enam ei loeta. Tõsi, ühe bändimehe mälestusi pealkirjaga „Musta pori näkku“, ikka loetakse, sest see räägib kuuldavasti rock’n’roll’ist – nii elus kui muusikas.
Daniel Pennac (1944-)
prantsuse kirjanik
Kui mõni kallis inimene annab meile lugemiseks raamatu, otsime meie selle ridade vahelt kõigepealt teda ennast – tema maitseid, põhjusi, miks ta selle raamatu meile pihku pistis, vendluse märke.
(“Nagu romaan”, 1992)
