Kristo Kiviorg

Selleks et õnne leida, pole vaja kaugele minna. Ta on lähedal, on seda kogu aeg olnud.

(“Päikeseküla”, 2010)

Nädalavahetus oli minu jaoks kui väike saareke keset tormist merd, kuhu sai mõneks ajaks randuda, lõket teha, tantsida, et siis taas paati hüpata ning merele minna, et lainete ja teiste paadimeestega hambad ristis võidu ajada.

(“Päikeseküla”, 2010)

Kas me tegelikult ka tahame elu ajal surnud olla?

(“Päikeseküla”, 2010)

Mõte kui selline on ajatuse üks printsiipidest — ta ei vanane, küll aga omandab mõtte sisu aja jooksul sinu jaoks teistsuguse tähenduse.

(“Päikeseküla”, 2010)

On oluline vahe, kas sa jõuad ise mingi teadmiseni või loed selle kohta kusagilt. Ise asja tuumani jõudes oskad seda hinnata, mõistad seda, sest teadmine ei pruugi alati tähendada mõistmist.

(“Päikeseküla”, 2010)

“Oo, mis värvi armastus siis teie meelest on?” päris Aphrodite, kui oli istet võtnud. “Ta on värvitu. See tähendab, et temas on kõik värvid. Ta on kõik.”

(“Päikeseküla”, 2010)