prantsuse kirjanik
Niipea, kui tekib küsimus, kust võtta aeg lugemise jaoks, on selge, et tõelist himu lugeda ei olegi.
(“Nagu romaan”, 1992)
Kui mõni kallis inimene annab meile lugemiseks raamatu, otsime meie selle ridade vahelt kõigepealt teda ennast – tema maitseid, põhjusi, miks ta selle raamatu meile pihku pistis, vendluse märke.
Uudishimu ei saa sundida, see tuleb äratada.
Lugemise aeg on alati varastatud aeg. (Muide just niisamuti nagu kirjutamise aeg või armastamise aeg).
Lugemise aeg, nagu ka armastamise oma, avardab elamise aega.
Mul pole kunagi lugemiseks aega olnud, kuid mitte miski pole mind kunagi takistanud lõpuni lugemast romaani, mis mulle on meeldinud.
Veel tuleb „aru saada“ sellest, et raamatud pole kirjutatud selleks, et mu poeg, mu tütar või noored üldiselt neid kommenteeriksid, vaid selleks, et nad siis, kui süda kutsub, neid loeksid.
Inimene ehitab maju, kuna on elusolend, kuid ta kirjutab raamatuid, kuna teab, et on surelik. Ta elab teistega koos, kuna on kariloom, kuid ta loeb, kuna teab, et on üksi. Lugemine on talle seltsiks, mis ei hõiva ühegi teise seltsilise kohta, mida aga ükski teine seltsiline ka asendada ei suudaks.
Loetud raamatu mõnu hoiame me enamasti kiivalt saladuses – kas sellepärast, et ei leia selles kõneainet, või siis sellepärast, et enne, kui võime selle kohta midagi öelda, tuleb lasta ajal selle kallal oma sulnis destilleerimistöö teha.
Kommentaar valitseb – ja enamasti nii võimukalt, et kommenteeritav ise kaob silmist.
