Inimene ehitab maju, kuna on elusolend, kuid ta kirjutab raamatuid, kuna teab, et on surelik. Ta elab teistega koos, kuna on kariloom, kuid ta loeb, kuna teab, et on üksi. Lugemine on talle seltsiks, mis ei hõiva ühegi teise seltsilise kohta, mida aga ükski teine seltsiline ka asendada ei suudaks.
(“Nagu romaan”, 1992)