Sageli avastan end juurdlemas, kuidas tema seda raamatut luges, mis teda köitis, mis tüütas. Peaaegu soovin, et ta oleks teinud märkmeid ja kriipsutanud sõnu alla, siis saanuks lugeda korraga kahte lugemist, tema ja enda oma.
(“Sina, Matilda”, 2007)
Ikka olen unistanud sellest, et saaksin segamatult lugeda, saaksin lugeda nii palju, kui ise tahan. Nüüd näen, ma pole võimeline kuigi kaua lugema. Kui ma loen enamiku päevast, siis olen õhtuks tühi ja kurnatud. Lugemine kulutab mind, kirjapandud elud on teiste elud ja minu elu kuhtub nende varjus.
