Tsitaadid teemal inimese eluiga

Mis mureks suurimaks on vanas eas
mis otsaette kaevab kortsuvaod?
See, et mu kombel üksi jääd, kui reas
su kalleid elu leheküljelt kaob.

(“Childe Haroldi palveränd”, 1818)

Kord valitseb,
maal surelike seas:
nad vanaks jäävad nooruses,
ja surevad keskeas.

(“Manfred”, 1817)

Armas Jeesus, vagur, leebe
vaata väeti lapse poole.
Lihtsameelsus andesta,
sinu juurde tahan ma.

(“Gentle Jesus, Meek and Mild”, 1742)

Ta uljast palet keskea märgiks
aeg kergelt pitsatiga puudutas,
ent tõele seatud pole tõkkeid,
ei jahutatud kirelõkkeid.
On reipust, ründamise lusti
ja tahet tegutseda omatahtsi.

(“The Lady of the Lake”, 1810)

Kahekümnest kahekümne viieni! On need vast aastad! Ilmuta rahulolematust kõige suhtes. “Sulle kuulub Maa kogu selle täiuslikkuses.” Ära loobu oma pärisosast, võta vastu oma kohustused.

(“My Early Life: Roving Commission”, 1930)

Mis imet pakub elu viimne vaatus,
hirm nahas vapral, targal otsas tarkus!

(“The Vanity of Human Wishes”, 1749)