Anton Hansen Tammsaare

Matemaatika nõuab kainet pead, sest matemaatika on ju ise nagu üks klaas viina teise järele.

(“Tõde ja õigus” II)

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus.

(“Tõde ja õigus”, I osa, 1926)

Mõtled ise, et su süda on täis viha, aga hoopis on armastus. See vihane armastus on kõige hullem.

(“Elu ja armastus”, 1934)

Troonil oskab iga teine istuda,
aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja.

(näidend “Kuningal on külm”, 1936)

Midagi pole võimatu, niipea kui inimene hakkab sellest kord tõsiselt mõtlema.

(“Tõde ja õigus” IV)

Oli paratamatu, et üksik inimene ei muutnud ümbrust, vaid ümbrus pidi muutma üksiku inimese, kui see ei tahtnud hukkuda, paremal korral jääda üksinda.

(“Tõde ja õigus” III, 1931)