Anton Hansen Tammsaare

Varandus seisab tõele lähedamal kui vaesus.

(“Tõde ja õigus”, I osa, 1926)

Möödunud õnn on surnud õnn.

(“Tõde ja õigus”, I osa, 1926)

Miks närib kahtlus ikka ja alati meie rinnas, nii et oleme sunnitud vahetpidamata ja paratamatult juurdlema!

(“Põrgupõhja uus Vanapagan”, 1939)

Naine on kuutõbine, kes kõnnib ka seal julgelt, kust mehe arukas samm tagasi kohkub.

(näidend “Juudit”, 1921)

Aga põlluga on ikka nõnda, et kui narrid teda korra, siis narrib tema sind üheksa korda vastu.

(“Tõde ja õigus”, I osa, 1926)

Ja esimest korda arvas ta õieti taipavat, et armastuseks pole midagi muud vaja kui aga südant, mis armastab, mis suudab armastada.

(“Tõde ja õigus” III, lk 95, 1931)