Tsitaadid teemal inimese eluiga

Kord valitseb,
maal surelike seas:
nad vanaks jäävad nooruses,
ja surevad keskeas.

(“Manfred”, 1817)

Kingi lapsele natuke armastust — saad selle kuhjaga tagasi.

(“The Crown of Wild Olive”, 1866)

Mis on arm? Ei kõhklev ohe;
nali öeldud, naera kohe,
tulevikku me ei tea.
Viivitusest rõõmu pole,
suudle mind ja lahke ole,
noorus möödub õige pea.

(“Kaheteistkümnes öö”, 2, 1598-1600)

Vanaduses pole me sugugi paremad nõuandjad kui noorena, võibolla oleme viletsamadki, sest aeg võtab rohkem kui annab.

(“Walden ehk Elu metsas”, 1854)

“Vana oled, isa William,” ütles noorem mees,
“Juuksed juba valged, pea peal seisad veel;
kas ei tekita see peas
häireid nõnda kõrges eas?”

(“Alice Imedemaal”, 1865)

Jah, kord haljail päevil,
kui olin roheline, verest külm,
nii ütlesin.

(“Antonius ja Kleopatra”, 1, 1606-1607)