Lord George Gordon Byron

/---/
Nii igav on mul nende seas,
kes lipitsevad võimu pärast,
ei sõbraks, vaenlaseks neid pea-
nad mulle võõrad pidusäras.
Too tagasi mu sõbrad truud,
kel tundmusi ei muuda aeg,-
siis ma ei vaja miskit muud,
seltskonnast tühisest siis pean!
/--/

(Laps olla muretuna veel)

See veider on, ent õige; eks tõde ikka ole veider,
ehk veidramgi kui väljamõeldud lugu.

(“Don Juan”, 1819-1824)

Ilu kui saatuslik kingitus.

(“Childe Haroldi palveränd”, 1818)

Pärisorjad! Kas te siis ei tea,
kes ihkab vabadust, ise võitlema peab?

(“Childe Haroldi palveränd”, 1818)

Meil lahkuda tuli,-
suu sõnatult tumm,
silma pisarais oli,
rind valusalt umb.
Kui kahvatand näoga
mind suudlesid veel,
see ennustas tõega
mul kurblikku teed.

(Hüvastijätt)

Kord valitseb,
maal surelike seas:
nad vanaks jäävad nooruses,
ja surevad keskeas.

(“Manfred”, 1817)