inglise kirjanik
Noorus on ainus rõõmude aeg ja esimesed kakskümmend viis aastat kaaluvad üles kogu ülejäänud elu, olgu viimane ükskõik kui pikk ning möödugu need kakskümmend viis pealegi vaesuses ja viletsuses, ülejäänud elu aga, rikkuses, austuses ja lugupidamises.
(“The Romany Rye”, 1857)
On öö ja päev, mu sõber, mõlemad on kaunid; päike, kuu ja tähed, mu sõber, samuti kaunid; kaunis on ka tuul, mis nõmmel puhub. Elu on nii armas, mu sõber; kes tahaks surra?
(“Lavengro”, 1851)
