Õnnetus
Victor Hugo (1802-1885)
prantsuse romaanikirjanik ja luuletaja
Inimene hakkab langema, veereb allamäge, valgub laiali, isegi variseb kokku — ja seda iseeneselegi peaaegu märkamatult. Tõsi küll, kõik see lõpeb kord ärkamisega, kuid alati liiga hilja. Vahepeal näib ta aga olevat ükskõikne mängu suhtes, mida mängivad omavahel tema õnn ja õnnetus. Ta ise on panus selles mängus, kuid ta jälgib partiid täieliku ükskõiksusega.
(“Hüljatud”, 1862)
Aleksandr Solženitsõn (1918-2008)
vene romaanikirjanik
Olge tasakaalukalt elust üle – ärge peljake õnnetust ja ärge igatsege õnne, sest niikuinii ei kesta kibedus igavesti ega saa magusa mõõt täis. Aitab ju küll, kui külm teid ära ei võta ja kui nälg ja janu ei kärista teie sisikonda. Kui teie selgroog pole murtud, kui teie mõlemad jalad suudavad käia ja mõlemad käed painduvad, kui teie mõlemad silmad näevad ja mõlemad kõrvad kuulevad – miks peaksite te siis veel kellelgi kade olema? Milleks? Teiste kadestamine hävitab kõige rohkem meid endid. Hõõruge oma silmad selgeks ja peske puhtaks oma süda – ja hinnake üle kõige neid, kes teid armastavad ja on teie vastu heatahtlikud. Ärge solvake neid, ärge riielge nendega, ärge iialgi lahkuge neist vihameeles; te ju ei tea, võib-olla on see teie viimane tegu enne arreteerimist ja te jäätegi niisugusena nende mällu!
(“Gulagi arhipelaag” II osa, 1973)
Karl Ristikivi (1912-1977)
eesti kirjanik
Olin kõige õnnelikum siis, kui ma pärast olin kõige õnnetum.
(“Hingede öö”, 1953)
Maire Aunaste (1953-)
eesti ajakirjanik ja saatejuht
Me ju armastame oma lähedasi, teeme tööd, mõnikord armastame elu ennastki — miks siis veeretab saatus meie teele katsumusi? Sest see ONGI elu. Kui oleme enesele elamise julguse juba võtnud, siis oleme endale võtnud ka riski tõusta hommikul õnnelikuna ja minna õhtul õnnetuna magama. Ja vastupidi. Ainult ühte päeva, ühte hetkegi võib mahtuda meie elu suurim õnn või õnnetus. Kuidas nendega toime tulla, mida kõigi oma õppetundidega peale hakata — nendele küsimustele peame elu endaga vastama, sest oma ainsa elu peame korraldama ise. Ehk aitab ka teadmine, et kaotuseski on kaks poolt — valu kõrval jääb alati ka mälestuste ilu.
(“Iseennast kuulates”, 1997)
August Gailit (1891-1960)
Inimese suurimaks õnnetuseks on see, et ta seedib kõik imekiirelt läbi, kas olgu see usk, lootus, armastus või jumal ise.
(“Üle rahutu vee”, 1951)
Hando Runnel (1938-)
eesti luuletaja ja kirjastaja
Katastroof küpseb ajas ja aines asjaosaliste teadmata.
Sri Sri Ravi Shankar (1956-)
vaimne juht ja humanist
Kui te jagate oma õnnetust, siis vähemaks seda ei jää. Aga kui ei õnnestu jagada rõõmu, see kahaneb. Jagage oma probleeme ainult Jumalikuga, mitte kellegi teisega, vastasel juhul probleemid ainult suurenevad. Oma rõõmu jagage kõigiga.
Ildikó von Kürthy (1968-)
saksa kirjanik ja ajakirjanik
Mehed põhjustavad õnnetusi, kuna ülehindavad ennast, naised aga alahindavad.
(“Südamemurru”, 2001)
Arthur Schopenhauer (1788-1860)
saksa filosoof
Iga pisiasi võib teha inimese õnnetuks, kuid miski ei suuda teha inimest täiesti õnnelikuks. Mida ka ei räägitaks, õnneliku inimese kõige õnnelikum hetk on see, kui ta uinub ning õnnetu inimese kõige õnnetum hetk on see, kui ta ärkab.
Jeanette Winterson (1959-)
inglise kirjanik
Õnn on isepärane. Õnnetus on üldistus. Inimesed teavad tavaliselt väga täpselt, miks nad õnnelikud on. Väga harva teavad nad, miks nad on õnnetud.
(“Kehale kirjutatud”, 1992)
Lapse õnnetus on huvitav emale, noormehe õnnetus on huvitav noorele naisele, vana mehe õnnetus ei huvita kedagi.
