Jeanette Winterson

Iga asi, mille inimene leiutab, saab peagi tema enda hävinguks.

(“Taak”, 2005)

Õnn on isepärane. Õnnetus on üldistus. Inimesed teavad tavaliselt väga täpselt, miks nad õnnelikud on. Väga harva teavad nad, miks nad on õnnetud.

(“Kehale kirjutatud”, 1992)

Mineviku ja tuleviku tõmme on nii tugev, et see hävitab oleviku.

(“Taak”, 2005)

Ma ei söö seda, keda ma tappa ei suuda. Jätab kehva ja silmakirjaliku mulje.

(“Kehale kirjutatud”, 1992)

Teema valik, nagu ka armastatu valik on puhtisiklik otsus. Otsus, “jah” ütlemise hetk on ajendatud millestki sügavamast — äratundmisest. Ma tunnen su ära, ma tunnen su ära varasemast ajast, unenäost või mõnest teisest elust, või oli see ehk hoopis juhuslik kohtumine kusagil kohvikus aastate eest.

(“Taak”, 2005)

Mu süda on nelja kojaga lihas.
See lööb 101 000 korda päevas, pumpab 8 pinti verd mu kehas ringi. Teadus võib sellest mööda vaadata, aga mina mitte. Ma küll ütlen, et annan selle sulle, kuid ei tee seda ealeski.

(“Tuletornipidamine”, 2004)