Tsitaadid teemal surm

Surm lahingus tundus niikaua kangelaslik, kuni me lahingus polnud. Ent meestele, kes olid verised ja vigastatud, ja pidid läbi lämmatava suitsu jooksma vaenlase liinidele, kus täägid juba ootasid, oli surm lahingus, ainult see, mis ta oli. Surm.

(“Kirg”, 1987)

Isetegemine pole selles vallas kunagi levinud. Omaenda kirstu meisterdamises on midagi jubedat. Osta saab kokkupandava paadikomplekti, majakomplekti, aiamööblikomplekti, aga mitte kirstukomplekti. Eeldusel, et augud on ette puuritud ja korralikult reas, ei tohiks meisterdamisega küll mingeid raskusi kaasneda. Kas poleks see kõige armsam asi, mida armastatu jaoks teha?

(“Kehale kirjutatud”, 1992)

Kedagi ei saa nimetada õnnelikuks enne, kui ta sureb.

Kas ma mängisin oma osa hästi?

(Philip Matyszak ja Joanne Berry “Roomlaste elulood” Inglise keelest tõlkinud Ülla Jürviste lk 129)

Lahkumisest, üksiolemise külmusest moodustub meie surm. Igat leppimise, soojuse ja sillaehitamise hetkest põimub igavene elu. Aga see on vägevam kui surm.

Kahjuks ei suuda ma ette kujutada Jumalat, kes tasustab ja karistab omaenda loomingut ning kelle põhimõtted on sügavalt inimlikud — Jumalat, kes on ise inimliku nõrkuse peegeldus. Samuti keeldun uskumast, justkui suudaks inimene jätkata oma eksistensi ka pärast füüsilise keha surma, mis sest, et nõrgemad meie seast armastavad oma rumalas egoismis seda mõtet tõesena hellitada.

(Ajalehes “The New York Times”, 19. aprill 1955)