Tsitaadid teemal surm

Seepärast sängitame mulda selle keha; mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina saama ning mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles.

(“The Book of Common Prayer: The Burial of the Dead”)

Kes lahkub, on õnnelikum
kui need, kes maha jäävad.

(“The Parting Hour”, 1857)

Su kustund silmad võõras käsi sulges
sind võõras käsi seadis kirstu hellalt,
käis võõraid lilledega kalmu juures,
üht võõrast austamas ja leinamas kui ennast.

(“Elegy to the Memory of an Unfortunate Lady”, 1717)

Nii surevad ju tuhanded, ei miskit erilist,
nad surevad, ja kolledž või ka kass jääb maha neist.

(“Moral Essays”, 1731-1735)

Oo paljutähenduslik, õiglane ja võimas Surm! Oled võimeline veenma ka neid, kes ei võta kellegi nõuandeid kuulda; oled teinud seda, mida keegi pole söandanud; oled maailmast põlglikult välja tõuganud neid, kelle ees kõik pugesid; oled koondanud ülima andekuse, kogu uhkuse, julmuse ja võimuahnuse ning mahutanud selle kõik kahe lühikese sõna alla: Hic jacet!

(“History of the World”, 1614)

Kustutage tuli.

(Viimased sõnad)