Tsitaadid teemal surm

Üle jäämägede ja tulemägede,
kaljude, koobaste, järvede, soode, rabade, mülgaste ja surma varjude.

(“Kadunud paradiis”, 1667)

Ja üle nende vibutas võidurõõmus Surm
oma astelt, viivitas torkamisega, ehkki ühtelugu
pöörduti tema poole viimases lootuses palvega kui hea kuninga poole.

(“Kadunud paradiis”, 1667)

Oh, lapsepõlvest saati juba
mu lootused on hääbunud eos.
Ei imetleda andnud luba
end haljas puu, lill närbus peos.
Gaselli sametmustad silmad
ei jõudnud omaks võtta mind,
jäin kallist sõbrakesest ilma,
kui jahti pidas surmalind!

(“Lalla-Rookh: The Fire Worshippers”, 1817)

Minu aja täis saades loodan istuda toolil oma aias, brändiklaas käes ja Thomas Tallis iPodis mängimas. Kui on märg, siis raamatukogus.

Mitte ühegi teise asja kohta pole meie vaated nii vildakad ja haletsusväärsed kui surma suhtes... Laske lapsed loodusesse, las nad näevad elu ja surma kauneid üleminekuid ning ühtesulamist, seda rõõmsat ja lahutamatut tervikut, mida näeme meie õnnistatud planeedi metsades ja niitudel, mägedes, tasandikel ja jõgedel. Nii veenduvad nad ise, et tegelikult puudub surmal astel, et ta on sama ilus nagu elu, ning et hääbumises puudub võit ja võitlemine. Kõik on jumaliku harmoonia väljendus.

(“A Thousand-Mile Walk to the Gulf”, 1906)

[Kuuldes Calvin Coolidge surmast] Mille järgi nad aru said?

(Arvatavasti, 1933)