Tsitaadid teemal armastus

Armastus ei ole vihkamise vastand. Armastus on kõikehaarav, tal ei ole ühtki vastandit.

(“Tee armastuse juurde: tervenemise vaimsed võimalused”, 1995)

Armastuse puhul on ainsaks küsimuseks: millisest hetkest alates hakatakse valetama?

(“Armastus kestab kolm aastat”, 1997)

“Armuobjekte”, nagu neid psühhiaatrias nimetatakse, ei olegi nii sagedasti leida ega ole neist ka nii kerge vabaneda. “Kaugus” on tegelikult formaalsus. Meeled ei võta seda tõeliselt teatavaks.

(“Tõeline”, 1997)

Nii nad jäävad kõrvuti lamama, käed teineteise ümber, südamete põksumine vastamisi.

(“Wikmani poisid”, 1988)

Te kasvate kokku. Päikesevalgusest ja tuulest luuakse teid. Te igatsete teineteise järele kui perekond ja vahemaad teid lahutavad: see pole hirmunud igatsus, väljakannatamatu ja haiglane igatsus, vaid vaikne ja mahe. Vaiksetel suveõhtutel mere ääres kirjutatud kirjad. Te kasvate vaikselt. Ühe jaoks on nüüd teine see, kes kütkestab. Tema pilk ootab sind väljas tänaval. Tema sõnad on su palveteks. Tema käed on kellad, mis sind kutsuvad.

(“Reekviem katkenud reisile”, 1996)

Armastus on kahe inimese vaheline müsteerium, mitte nende samastumine.

(“Maag”, 1965)