Tsitaadid teemal aeg

Tema juuksed on pikad ja suud ümbritsevad peenikesed kortsud – sulud terve eluea sõnade ümber, mida mind kuulmas polnud.

(“Oma õe hoidja”, 2004)

Aega saab unustada ainult teda tarvitades.

(“Väikesed poeemid proosas”, 1869)

Lugemise aeg, nagu ka armastamise oma, avardab elamise aega.

(“Nagu romaan”, 1992)

Kui püüda mitte aja üle valitseda, siis tundub seda lõputult olevat. Samas tunned, et just siinsamas, sellel hetkel ja selles paigas on hea olla. Mul ei tarvitse olla kõigepealt siin, et saada siin-olemisega ühele poole, ja seejärel siirduda siin-olema mõnda teise paika. Ei olnud mingit teist paika ega teist hetke. Oli siinne hetk ja siinne paik. Oli helisid ja valgust, oli soojust, kohvi- ja saialõhna, oli kohvikukülastajate tasast vestlust ja naeru, teelusika kõlinat tassiserva vastu, oli toolide naginat ja siis jällegi vaikus.

(“Teadja”, 2002)

Aja eest pole kuskil peidupaika. Me võime pakku pugeda kuningate ja keisrite eest, võib-olla isegi Jumala eest. Aga aja eest ei saa me end kuhugi peita. Aeg näeb meid igal pool, sest kõik meie ümber on uppunud sellesse rahutusse elementi.

(“Mängukaartide saladus”, 1990)

Jõuluvaheaeg oli veel väga kaugel: aga ükskord pidi see ikka tulema, sest maa käis kogu aeg ringi.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)