Tsitaadid teemal elu

Universum on asümmeetriline ning ma olen veendunud, et elu, meile tuntud kujul, on selle asümmeetria otsene või kaudne tulemus.

(Ajalehes Comptes Rendus de l'Académie des Sciences, 1874)

Nägu ja hääl kadusid. Palus andeks, sest kartis. Kartis, et on mõni haigus. Taimedel on tihti kasvud, kasvaja on haigusliik: või vastupidi. See tundus nii ammu, kui ta seal mänguväljakul õhtuvalguses oma eajao äärel tasapisi ringi hiilis ja potsakas lind madalalt läbi halli valguse lendas. Katedraalis põlesid tuled. Seal maeti Wolsey`t.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Tegelikult möödus kõigest paar sekundit, aga ma seiskan aja ning venitan nad pikemaks, nii nagu saab peatada elu ennast.

(“Lolita ”, 1955)

Kui lõputu meil oleks aeg ja elu,
see ujedus, mu kallim, poleks kuritegu.

(“To his Coy Mistress”, 1650)

Kasu ja kahju — elu ja hääb,
varjude kodu on päikese käes.

(“For a Sundial”)

Ta ütles, et ta oli sageli imestanud, miks ta mõndasid asju tahtis teha ja teisi üldse mitte. Mõne asja puhul oli vastus selge, aga teiste osas ei olnud mingit mõistlikku selgitust. Ta oli tükk aega juurelnud, et sellest sotti saada, ja välja mõelnud, et neid asju, mis eelmistes eludes tehtud, ei ole vaja enam uuesti teha, ja selle jaoks, mida sa tulevikus tegema pead, ei ole sa praegu veel valmis.

(“Apelsinid pole ainsad viljad”, 1985)