Paulo Coelho

Alati on palju lihtsam uskuda oma headusesse kui teistega silmitsi seista ja oma õiguse eest võidelda. Alati on lihtsam kuulata solvanguid ilma samaga vastamata kui julgeda endast tugevamaga võitlusesse astuda, alati võib öelda, et kivi, millega meid visati, ei teinud haiget, ja ainult öösel — kui oleme üksi ja naine, mees või toakaaslane magab — ainult öösel julgeme vaikselt oma arguse pärast nutta.

(“Kurat ja preili Prym”, 2000)

Keegi ei kaota kedagi, sest keegi pole kellegi oma.

(“Üksteist minutit”, 2003)

Surra homme on sama hea, kui surra mis tahes päeval.

(“Alkeemik”, 1988)

Igasugune tarkus tähendab tegelikult oskust kuulata omaenda hinge.

(“Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”, 1994)

Ainus võimalus kannatust vältida, on armastamisest keelduda.

(“Zahir”, 2005)

Ainult kerjused ei teeskle õnnelik-olemist — vastupidi, nad teesklevad, et on kurvad.

(“Zahir”, 2005)