Paulo Coelho

Armastus ei lahuta inimest kunagi tema Oma Loost.

(“Alkeemik”, 1988)

Hirm kestab hetkeni, mil juhutb möödapääsmatu.

(“Viies mägi”, 1996)

Kui sa elad, siis elab Jumal koos sinuga. Kui sa keeldud oma riske enda kanda võtmast, siis läheb Ta tagasi kaugele taevasse ja muutub filosoofilise spekulatsiooni objektiks.

(“Veronika otsustab surra”, 1998)

Elul on mitmeid viise, kuidas inimese tahe proovile panna, tehes kas nii, et ei juhtu midagi, või nii, et kõik juhtub korraga.

(“Võitja on üksi”, 2008)

Sest sel samal hetkel, kui meie asume armastust otsima, hakkab tema meile vastu tulema. Ja päästab meid.

(“Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”, 1994)

Armastatakse sellepärast, et armastatakse. Armastus ei vaja põhjusi.

(“Alkeemik”, 1988)