brasiilia lüürik ja romaanikirjanik
Igal inimesel on õigus oma ülesandes kahelda ja see mõnikord hüljata, ainus, mida ei tohi, on see unustada.
(“Viies mägi”, 1996)
See, kes Oma Loo järgi elab, oskab kõike, mida vaja. Ainult üks asi muudab unistuse võimatuks: hirm ebaõnnestumise ees.
(“Alkeemik”, 1988)
Kui kannatus kord juba olemas on, tuleks ta vastu võtta, sest ainult teeseldes, et teda pole, kannatus ära ei lähe. Ja kui rõõm kord juba olemas on, tuleks ka tema vastu võtta, kuigi kardad, et ühel päeval ta lõppeb.
(“Zahir”, 2005)
Mõned raamatud panevad meid unistama, mõned toovad maa peale tagasi, kuid keegi ei saa põgeneda selle eest, mis on kirjaniku jaoks kõige olulisem: olla oma kirjutamises aus.
(“Üksteist minutit”, 2003)
Vähesed suudavad omaks võtta võidukoorma: enamus ütleb lahti oma unistustest hetkel, kui selgub, et need võivad teoks saada. Nad loobuvad õige asja eest võitlemisest, sest nad ei tea, mida oma õnnega peale hakata.
(“Palverännak: Maagi päevik”, 1987)
Kuigi ta oli elu jooksul kogenud palju armastust, hellust ja kaitset, jäi sellest kõigest midagi puudu, mis oleks armastuse muutnud õnnistuseks: ta oleks pidanud hullumeelsem olema.
(“Veronika otsustab surra”, 1998)
Jumalad mängivad täringuid ja päästavad armastuse puurist valla. Armastus on jõud, mis võib luua või hävitada- olenevalt sellest kustpoolt tuul sel hetkel puhub, kui ta vangist vabaneb.
(“Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”, 1994)
Inimesed kingivad lilli, sest nende sisse on kätketud Armastuse tõeline olemus. See, kes püüab lille omada, näeb tema ilu närbumas. Selle jaoks aga, kes imetleb õiekest väljal, jääb selle ilu igaveseks kestma. Sest lill on osa nii õhust, päikeseloojangust, niiske mulla lõhnast kui ka silmapiiril sõudvatest pilvedest.
(“Brida”, 1990)
Viha jõud ei vii sind kusagile, kuid andestuse jõud, mis ilmneb armastuse kaudu, suudab su elu positiivses suunas muuta.
Olen üks oma raamatute lugejaist. Need näitavad mulle midagi, mida juba teadsin, kuid millest polnud teadlik.
Mida õnnelikum on inimesel võimalik olla, seda õnnetum ta on.
Niisiis, kui me lepime tõsiasjaga, et Jumal on loonud meid õnnelikuks, tuleb meil endale tunnistada, et kõik, mis tekitab meis kurbust ja meeleheidet, on meie endi süü.
