George Bernard Shaw

Noorus, millele kõik andeks antakse, ei andesta enesele iial; vanadus, mis kõik andeks annab, ei leia iial andestust.

(“Inimene ja üliinimene”, 1903)

Tõeline kunstnik jätab naise nälga ja lapsed paljajalu ning laseb seitsmekümneaastasel emal pojale elatist teenida, enne kui ta hakkab tegelema millegi muuga peale kunsti.

(“Inimene ja üliinimene”, 1903)

Usun Michelangelosse, Velasquezi ja Rembrandti; disaini vägevusse, värvide salapärasse, igikestva Ilu lunastuvõimesse ja Kunsti sõnumisse, mille kaudu need käed on saanud õnnistuse.

(“The Doctor's Dilemma”, 1906)

Päevatöö pole ei rohkem ega vähem kui ühe päeva töö, ja inimene, kes selle on ära teinud, peab selle eest saama nii söögi, ärateenitud puhkehetked kui ka öise une, olgu tegemist kunstniku või künnimehega.

Pessimist vihkab teisi inimesi, sest arvab, et nad on sama halvad, kui tema.

Elu teeb kõik võrdseks, surm näitab, kes oli tegelikult väljapaistev isik.