Emil Tode

Suures linnas on igaüks oma isikliku hullusega natuke vähem üksi kui väikses kohas, ta võib selle natuke vabamalt välja arendada, paista niisiis rohkem sellena, kes ta on, kui sellena, kes kõik on.

(“Raadio”, 2002)

Kunagi ei tohi pidama jääda neisse paikadesse, mis sind ahvatlevad – kus luurab maailma ilu, et sind oma säravasse võrku püüda. Neist kohtadest tohib vaid mööda või läbi minna, ükskõikset nägu tehes. Niipea, kui peatud, oled kadunud laps. Siis tea, et vitsad on juba soolas, sa oled ahvatlusele järele andnud ja ahvatlus on ikka ahvatlus kuritööle, maailma ilu peibutab ennast puruks lööma.

(“Piiririik”, 1993)

Miski ei tööta kultuuris kindlamini kui klišeed.

(“Flandria päevik”, 2007)

Meie võimsa mälu põhifunktsioon on unustus.

(“Flandria päevik”, 2007)

Ma olen aru saanud, et iha, “sugukire”, nagu vanasti öeldi, objektiks võib inimese puhul olla ükskõik kes või mis. Ja alati avastab inimene, kui ta on selle objekti vallutanud, kätte saanud, sõna otseses ja kaudses mõttes, et see on tühi (objekt, mitte tingimata käsi), et iha viib ta sellest läbi, tühjusesse, eikuhugi. Mõnede arvates iseenda juurde. Aga see teeb sama välja. Sama hästi võiks öelda, tähtede taha, maailmaruumi, Jumala juurde ja isegi sealt veel edasi, sest needki on kõik tühjad, kui mängus on iha.

(“Flandria päevik”, 2007)

Depressioon on turvalisuse, heaolu haigus, nii nagu rasvumine on toidukülluse haigus.

(“Flandria päevik”, 2007)