eesti kirjanik
Võib-olla on iga inimese jaoks oma raamat olemas ja teisi tal polegi vaja lugeda, niikuinii ei mõista.
(“Flandria päevik”, 2007)
Me võtame endale kõiksugu vajadusi ja siis usume, et need ongi vajadused. Nad täidavad aega, nagu see saaks kunagi tühi olla. Et iga hetk pole midagi muud kui su elu, siis ta lihtsalt on, mitte täiem, ega tühjem, on. Kuni elad. Sa ei lakka ju vahepeal elamast, tähendab, see tühjus saab olla ainult välja mõeldud, ise tekitatud.
Leplikkus on muidugi ainuvõimalik mõistlik hoiak elu suhtes. Elul on meile ikka rohkem öelda kui meil elule. Aga mina ei läbe tal tihtipeale rääkida lasta. […] Elu on nii aeglase jutuga.
Ükski näitleja ei suuda mängida nii tüüpiliselt, kui mängisid need pärisinimesed oma pärisosi. Sest ilmselt ongi inimesed oma eludes ja pärisrollides veel palju tüüpilisemad, veel palju karakteersemad kui ükski kunst neid kujutada julgeb, sest kunstis see paistaks kunstlik, ebatõeline.
Kohus ongi elu mõttetuse ja lameduse mõtestamiseks, sellele mingigi vertikaalse telje andmiseks, kuritöö (mis on lihtsalt üks totter tegu) pühitsemiseks.
Raamatuid ei tohi iga inimese kätte anda, õiget raamatut peab õige inimene lugema, muidu võivad asjad segamini minna.
Kui sa oled ühe romaani sõnahaaval lahti võtnud ja uuesti kokku pannud, siis sa alles näed, milline naeruväärne kehkendamine see kirjandus on. Sõnad ei tähenda midagi.
(“Piiririik”, 1993)
Inimesed on ikka nii: kui sa oled õnnetu, siis nad põgenevad, nagu hullu koera eest. See nakkab! Aga kui sa oled õnnelik ega hooli kellestki, siis on nad hakkamas, nagu kärbsed meepoti ümber...
Aga pühakirjad, hea kui oled neid lugenud, veel parem, kui sa nad unustad.
Võib valetada, aga tuleb järgida oma stiili, see on poliitiline ausus. Patt stiili vastu on seal kõige rängem patt.
