eesti kirjanik
Vanad majad on natuke nagu vanad inimesed, tihti tüütud, aga kui tuleb selline eriline hetk, kui nad millegi üle ei kaeba, kui miski neid ei sega ja kui neile meenub, kui nad muutuvad oma elu rahulikuks jutustuseks, siis on neil korraga palju pakkuda. See hetk tuleb lihtsalt ära oodata, selle saabumist ei saa kiirendada. Ja kui ta on, tuleb kohal olla, midagi muud pole vaja teha.
(“Flandria päevik”, 2007)
Maapealsed paradiisid on ristirahva jaoks keelatud, need tuleb hävitada, need ei tohi konkureerida sellega, mida keegi näinud ei ole.
Mida vähem kulutad ja tarbid, seda vabam oled, selles pole kahtlust. Mateeria on igal juhul orjastav. Kulutamine on sõltuvus, nagu viin või kohv. Mida vähem sõltuvusi, seda vabam, kas pole siis nii?
Kõike on ju olnud, pole midagi, mis juhtub, mida juba poleks olnud. Kõik tuleb tagasi. Ja läheb tagasi. See on hea.
Raamatutest ei saanud ma midagi aru ja häbenesin seda tunnistada, muudkui lugesin ja lugesin, aga seal polnud muud kui sõnad.
Huvitav, et umbes aasta aega, ma arvan, pole mul kordagi tulnud pähe enesetapukujutlust. Veel ühe harjumuse surm. Ja halva harjumuse. Sest surelikud nad on, kuigi paistavad olema visamad kui kõik muu ja kuigi elu paistabki neist koosnevat. Ja ehk koosnebki. Kaob viimane harjumus, harjumus hingata, ja polegi enam.
Fatigue. See tuleb sellest, kui elad vale elu, muust millestki. Vale elu väsitab.
Kõik need esimesed asjad on need, mis inimestel läbi aegade on aidanud edasi elada. Sest nad pole mitte esimesed, vaid kümne ja saja tuhande esimesed. Nad kinnitavad, et kõik kordub, et pole vaja muretseda, kõik pöördub alati tagasi. Kuumus lõpeb ja külm lõpeb, udu hajub ja põua järel tuleb vihm. Elu järel elu.
Kodus ikka räägiti, et kassid näevad pimedas, näevad hingesidki käivat, keda meie ei näe. Näed sa? Pühavägev on su loonud sellise, et sa näed, aga ei räägi. Meid on ta jälle nii loonud, et me räägime, kuigi ei näe. See on tema suur tarkus.
Heaolu ehitamine on juba mõnda aega olnud vaid fiktiivne. Kuna enam tegelikult midagi lisada ei ole, siis lisatakse näivusi.
Me peaksime elama vaikses õnneuimas, nagu jumalad. Aga me elame vaikses hirmus, nagu need budistlikud jumalad, kes on küll võimsad, aga ometi piiratud, haletsusväärsed, inimesest alamad, sest neil puudub üks: võime mõista, vabaneda.
Mehed pole rumalamad kui naised, aga on aremad, sellepärast nad kipuvadki, eriti teatud eas, kolmekümnendates aastates, klammerduma mõne pühakirja külge.
