eesti kirjanik
Ajalugu ei sünni lihtsalt ning võitusid ei saa kergelt kätte. Iga saavutus nõuab ohvreid.
Unistus täisväärtuslikuks elust istub inimese veres nii võimsalt, et seda pole võimalik kustutada.
(“Üle rahutu vee”, 1951)
Iga tänane hetk on väärtuslikum kui homse unistused, sest liivaküngas on igale valmis seatud ja sa pead oma ülesannet täitma juba täna.
Kauneid põhimõtteid rakendatakse vaid enese huvides ja oma riigis.
Inimene algab sealt, kus on leib. Leivata inimene on aga alaväärtusekomplekside armetu vinegrett, sest oma loomult on ta nagu pajuvits, mis hakkab kohe seal painduma ja värisema, kus tunneb maakamara all vee jooksvat.
Inimene püsib tasakaalus ja kannab oma igapäevast nägu vaid tänu normaalsetele oludele ja ümbrisevale ühiskonnale. Siis on ta nagu osake suurest ja keerukast mehhanismist ning ta on sunnitud oma jõu ja andekuse kohaselt täitma temale määratud ülesannet. Niipea aga, kui ta ühiskonnast välja lülitatakse ja hoopis teistesse oludesse paigutatakse, muutub ta moraalne sündsustunne.
Ükski hullus ja armastus ei suuda sind siduda paika, sest see tundub sulle koormavana, aga sa ei talu veel koormat ja vastutust.
(“Ekke Moor”, 1941)
Inimene peab teadma, et midagi ei andestada ja midagi ei tõmmata süütegude nimistust maha.
