Tsitaadid teemal raamat

Sageli avastan end juurdlemas, kuidas tema seda raamatut luges, mis teda köitis, mis tüütas. Peaaegu soovin, et ta oleks teinud märkmeid ja kriipsutanud sõnu alla, siis saanuks lugeda korraga kahte lugemist, tema ja enda oma.

(“Sina, Matilda”, 2007)

Sada viiskümmend hästi valitud raamatut annavad meile kui mitte täieliku kokkuvõtte inimese teadmistest, siis vähemasti kõik selle, mida inimesel on kasulik teada.

(“Krahv Monte-Kristo” I osa, 1844-1845)

Inimene ehitab maju, kuna on elusolend, kuid ta kirjutab raamatuid, kuna teab, et on surelik. Ta elab teistega koos, kuna on kariloom, kuid ta loeb, kuna teab, et on üksi. Lugemine on talle seltsiks, mis ei hõiva ühegi teise seltsilise kohta, mida aga ükski teine seltsiline ka asendada ei suudaks.

(“Nagu romaan”, 1992)

Mõned on ametis raamatute kirjutamise ja trükkimisega,
mõned igatsevad oma nime trükis näha,
mõned loevad ainult võiduajamiste kokkuvõtteid.

(“The Rock”, 1934)

“Vanad raamatud? Käi nendega kus kurat!” ütles Goby.
“Kõik värske olgu iga päev, nii jutt kui lobi.”
Eks Goby seadust looduski pea silmas,
sest iga hetk üks värske narr on ilmas.

(“The Devil's Dictionary”, 1906)

Kui võtan kätte raamatu, mida olen varem lugenud (soovitatavalt juba mitu korda), siis tean, mida oodata. Rahuldus ei vähene sisu etteaimamisest.

(“The Plain Speaker: On Reading Old Books”, 1862)