Tsitaadid teemal jumal

“Kui abielu oleks üks hea asi, siis oleksid kõik jumalad abiellunud. Aga ei, nad eelistasid mitte paari heita.”

(“La mala vida ehk neetud elu”, 2009)

Jumalateotus on otsida Jumalat lutika verest, laibast, langetõbise vahust, timukate tümitavate jalge alt ja põlatud nõidade süngeist müsteeriumest. Meie otsime teda ületamatus ja vääramatus loodusseaduses, hinge õilsuses, kes selle seaduse hästi on omandanud, päikesesäras, asjade ilus, mis pärit ema-looduse rüpest, tema tõelises kujus, mis füüsiliselt ilmub lõputus hulgas elusolendeis, kes hiilgavad ühtse taeva piiritul võlvil, elavad, tunnevad ja mõtlevad, ja ülistavad kõrgeimat ühtsust.

(“De immenso”, 1591)

Sa tahad muuta maailma. Ise sa ütlesid seda. Jumal rahuldus selle loomisega. Ta ei sega end vahele. Nii et kui tahad olla suur vahelesegaja, siis ilmselt soovid sa olla Jumalast suurem.

(“Jeesus : virgumise lugu”, 2008)

Jumal lõi inimese ja terve maailma kogu tema mitmekesisuses, nii paljude heade asjadega. Jumal lõi nii palju juurvilju, lõhnu, lilli ja okkaid, draakoneid ja hirme, et inimesele meeldida ning teda lõbustada. Kuid inimene muutus järjest rohkem rõhutuks.

Siis käitus Jumal karmilt ja inimene pidi hakkama Jumalale meelepärane olema. Niisiis oli inimene ametis Jumalale meelepärane olemisega ja ta muutus õnnelikumaks, kuna tal polnud aega olla mures või depressiivne. Kui sul on keegi, kellele meeldida, hoiab see sind jalul ja sa oled õnnelikum. Kuid kui su eesmärk on ainult iseendale meeldida, järgneb kindlasti depressioon.

Nauding toob kaasa rohkem ihasid. Kuid probleem on selles, et me püüame leida rahuldust läbi naudingu. Tõeline rahulolu saab tulla ainult läbi teenimise.

(Iganädalane Teadmiste Lehekülg Nr.316)

Kahjuks ei suuda ma ette kujutada Jumalat, kes tasustab ja karistab omaenda loomingut ning kelle põhimõtted on sügavalt inimlikud — Jumalat, kes on ise inimliku nõrkuse peegeldus. Samuti keeldun uskumast, justkui suudaks inimene jätkata oma eksistensi ka pärast füüsilise keha surma, mis sest, et nõrgemad meie seast armastavad oma rumalas egoismis seda mõtet tõesena hellitada.

(Ajalehes “The New York Times”, 19. aprill 1955)