itaalia filosoof, preester, kosmoloog ja okultist
Lahtise mõistusega inimese iseärasuseks on, et talle piisab ka vähese nägemisest ja kuulmisest, et pärast selle üle kaua mõtiskleda ja paljut mõista.
(“Aforismide raudvara”, 2007)
Kangelaslik armastus kuulub neile ülimatele olenditele, keda kutsutakse hulludeks mitte selle pärast, et nad ei tea, vaid selle pärast, et nad teavad liiga palju.
Alged ja elemendid viibivad ise igaveses korras ja kulgevad ise oma teed, millelt nad iial kõrvale ei kaldu. Sest mille muu jaoks tõuseb vesi õhu valda, muutudes auruks, kui mitte selleks, et kogunedes ja tihenedes taas eelmise piirini tagasi jõuda.
(“De immenso”, 1591)
Jumal on lõputu lõputuses; ta asub kõiges ja kõikjal, mitte väljas ega kohal, vaid enimjuuresolevana nii, nagu pole olemust väljaspool ja üle oleva, pole loodust väljaspool looduse asju, hüve väljaspool head.
Veetilk uuristab kivi mitte kaks korda, vaid sageli langedes, nii saab ka inimene targaks mitte kaks korda, vaid sageli lugedes.
Jumalateotus on otsida Jumalat lutika verest, laibast, langetõbise vahust, timukate tümitavate jalge alt ja põlatud nõidade süngeist müsteeriumest. Meie otsime teda ületamatus ja vääramatus loodusseaduses, hinge õilsuses, kes selle seaduse hästi on omandanud, päikesesäras, asjade ilus, mis pärit ema-looduse rüpest, tema tõelises kujus, mis füüsiliselt ilmub lõputus hulgas elusolendeis, kes hiilgavad ühtse taeva piiritul võlvil, elavad, tunnevad ja mõtlevad, ja ülistavad kõrgeimat ühtsust.
