saksa luuletaja ja näitekirjanik
Kunst on kõige sõnuseletamatu vahendajaks.
(zitate.net)
Looduse üheks suureks põhimõtteks on enda jaoks kõike võrdsustada. Nõnda neelab vaid suurem jõud kõik teised alla.
Muidugi, kuna me kord juba nii oleme loodud, et võrdleme kõike enesega ja ennast kõigega, siis peitub õnn või viletsus asjades, millega me ennast kõrvutame, sel puhul aga pole midagi ohtlikumat kui üksindus.
(“Noore Wertheri kannatused”, 1774)
Ma püüan virgalt oma samme seada;küll palju tean, kuid tahan kõike teada.
(“Faust”, 1808-1832)
Ei jumal ma — kui väga see mind vaevab!Ma ainult tõuk, kes põrmus rada kaevab.On põrm ta kodu, põrm on toiduks tal,ja põrmu sureb ta teekäija talla all.
Kui elu nautimas mind näed,siis võitnud on su võluväed.
Kui leiadki armu Looja silmas,sa neetud oled siin maailmas.
Ainult see väärib vabadust ja elu, kes nende eest peab iga päev võitlema.
Mida kättesaamatum on kunstiteos intellektile, seda tähendusrikkam see on.
Mis kasutu, on koormaks eluretkel;vaid see on kasulik mis loodud nüüdsel hetkel.
Üks ainult tung on tuttav sul,teist ära iial põue lase!Kaks hinge asuvad, ah, rinnas mul,ja kahele on kitsas ainus ase.
Nüüd maa ja mets on vajund unneja kogu ilm on vaikust täis.Meid valdab püha hirmutunne,me parem mina ärkab meis.
