inglise romaanikirjanik ja kriitik
Ükski kirg pole inimsüdames tugevam kui soov panna teised uskuma sedasama, mida usub tema. Miski ei tumesta nõnda tema õnne ega täida teda raevuga nii, nagu tunne, et teine peab tühiseks seda, mida tema hindab kõrgelt.
(“Orlando”, 1928)
Üheainsa mulje, peamiselt hea mulje (sest lihtsus tundub olevat voorus), jätavad need inimesed, kes keskvoolus tasakaalu hoiavad.
(“Lained”, 1931)
Samas on mul seistes ja rongiaknast välja vaadates veidralt kindel tunne, et oma tohutu õnne tõttu (olen kihlatud) olen ma saanud osaks sellest kiirusest, sellest linnale heidetud viskerelvast. Mind on tuimalt sallivaks ja vaguraks tehtud.
Hoopis parem on vaikus: kohvitass, laud. Hoopis parem on istuda omaette nagu üksik merelind, kes tiibu lehvitab. Las ma istun siin, ümber pelgad asjad, kohvitass, nuga, kahvel, asjad iseeneses, ja olen mina ise. Ärge tulge mind tüütama vihjetega, et on aeg pood kinni panna ja minna. Annaksin meeleldi kogu oma raha, et te mind ei häiriks, vaid laseksite mind üha üksi istuda ja vait olla.
Me pruugime sõpru omaenese suuruse mõõtmiseks.
Kui ma suren, jääb minust vaid kapitäis vanu rõivaid.
Pole mingit kahtlust, mõtlesin ma ajalehte eemale lükates, et meie närune elu, näotu nagu see on, saab hunnituks ja omandab mõtte ainult armastuse silme all.
Niikaua kui ta mõtleb meesterahvast, pole kellelgi midagi mõtleva naisterahva vastu.
Tajudes seda paratamatult isegi, kandis ta ilu tõrvikuna endaga kõikjal kaasas; tõrvik valgustas silmapilk iga tuba, millesse ta astus; ning ükskõik kuidas ta seda kui tülikat kohustust varjata või vähendada püüdis, oli tema ilu silmanähtav.
(“Tuletorni juurde”, 1927)
Üks elu piinu ja kadusid on siis seegi — meie sõbrad ei suuda oma lugusid lõpetada.
Jutuajamine on nagu vana naise lahtiriietamine, kelle kleit näis olevat temaga kokku kasvanud, aga nüüd, kui me juttu ajame, värvub ta rõiva all roosakaks ja tal on kortsus reied ja kottis rinnad.
Ühed sõidavad rongiga Prantsusmaale; teised laevaga Indiasse. Mõni ei astu enam iial sellesse tuppa. Mõni võib täna õhtul surra. Mõni teine võib lapse sigitada. Meist saab alguse mis tahes hoone, poliitika, risk, pilt, luuletus, laps vabrik. Elu tuleb; elu läheb; me loome elu.
