Tajudes seda paratamatult isegi, kandis ta ilu tõrvikuna endaga kõikjal kaasas; tõrvik valgustas silmapilk iga tuba, millesse ta astus; ning ükskõik kuidas ta seda kui tülikat kohustust varjata või vähendada püüdis, oli tema ilu silmanähtav.
(“Tuletorni juurde”, 1927)