Manfred Kyber

Kui üksildased on inimesed, kes näevad asjade taha, ja kui kaugele jäävad nad teistest, neist, kes longivad välise elu lärmakal teel.

(“Väikese Veronika kolm küünalt”)

Headus on kõrgeim, milleni inimene võib jõuda, sest selline on ka jumala olemus.

(“Väikese Veronika kolm küünalt”)

Selles elus teatakse haruharva, kas keegi kannab maski või on selle eest võtnud. Ja millal kanname ise maski ning millal mitte? Elu karneval on pöörane tants. Me naerame ja nutame, loodame ja eksime, vihkame ja armastame selles kirevas ringmängus, aga kas me tunneme ennast ja teisi? Maske on nii palju, kes suudaks nende rägastikus teed leida?

(“Väikese Veronika kolm küünalt”)

Üksnes võrdsed inimesed saavad midagi jagada, muidu on ühel kõik ja teisel mitte kui midagi.

(“Jääminek”)

Aeg ei loe midagi. Üks päev võib tähendada palju, ja hulk aastaid mitte midagi. Ainult seal, kus seisavad arengu viidapostid, on toimunud midagi, mis jääb.

(“Väikese Veronika kolm küünalt”)