saksa filosoof
Kristlik usk on otsast otsani ohvrite toomine: oma vabaduse, uhkuse, enesekindluse ohverdamine, enda orjusesse andmine, enese sandistamine. Kaastunne on see, mis võib inimestes tekitada ebakindlust ja hirmu.
(“Moraali Genealoogiast”, 1887)
Maailmas pole moraalseid nähtusi, on vaid nähtuste moraalne tõlgendamine.
(“Aforismide raudvara”, 2007)
Inimene unustab oma süü, pihtides seda kellelegi teisele, see teine tavaliselt ei unusta.
Veendumus on tõele ohtlikum kui vale.
Oh, naised. Nad teevad kõrghetked kõrgemaks ja madalpunktid sagedamini esinevateks.
Moraal on indiviidi karjainstinkt.
Kristlik veendumus näha maailma koleda ja halvana on teinud maailma koledaks ja halvaks.
Kes vähe valdab, see on ise vallatud veelgi vähem: kiidetud olgu väike vaesus!
Minugi pärast, armastage oma lähedast nagu iseennast. Kuid esmalt armastage ennast.
Paarist tugevatest prillidest on mõnikord piisanud, et ravida inimene armastuse haigusest.
Puutudes kokku religioosse inimesega, tekib mul tahtmine pesta oma käsi.
Tulevik mõjutab olevikku sama palju kui minevik.
