saksa filosoof
Jumal on surnud.
“Sa ei meeldi mulle. Miks? Seepärast, et ma pole sellele tasemele tõusnud.” Kas on mõni inimene kunagi nii vastanud?
(“Aforismide raudvara”, 2007)
Maal on nahk ja sel nahal on haigusi, ühe selle haiguse nimi on inimene.
Iga religiooni pooldajate seas moodustavad usklikud erandi.
Hirm on moraali ema.
Müstilisi seletusi peetakse sügavamõttelisteks; tõde on, et nad ei ole isegi pinnapealsed.
See, kellel on millekski elada, kannatab välja peaaegu igasuguse kuidas elada.
Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.
(“Puuslikehämarus”, 1888)
Jumal on idee, kes teeb kõik mis on sirge, kõveraks.
Ma ei saa uskuda Jumalasse, kes soovib pidevalt olla jumaldatud.
Mu püüdluseks on öelda kümne lausega sama, mida teine ütleb terve raamatuga.
Elamine on kannatamine, et jääda ellu, peab inimene leidma kannatuses mingi eesmärgi.
