Fred Jüssi

Aeg parandab haavad, aga armid kasvavad koos inimestega.

(“Mister Fred”, 2009)

Võib elada kirikuta, aga ei saa elada usuta.

(“Mister Fred” lk 143, 2009)

Sõprusega näikse olevat umbes samamoodi nagu taevariigiga. Võid seda otsida ja oodata, igatseda või ihata, aga sõpra ei kuskil.

Vananemise traagika seisneb selles, et jäädakse nooreks. Kui sa ei lepi sellega, et sa oled selles eas.

(Mister Fred intervjuu Urmas Otiga)

Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb.

(www.ylikool.ee/et/13/fred_jyssi, 2005)

See on üks kõige kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda või selleks jääb võimalusi aina vähemaks ja vähemaks. Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita.

(“Mister Fred”, 2009)