Asjatu oli targa pealiku kõrkus!
Et neil puudus poeet, oli saatuslik nõrkus.
(“Imitations of Horace”, 1733)
Siis kohtunikud lõuna ootel kirjutavad alla
otsusele: kelmid võlla, et saaks sööma minna.
(“The Rape of the Lock”, 1712)
Kord on paradiisi esimene seadus.
(“Essee inimesest”, 1732-1734)
(“Elegy to the Memory of an Unfortunate Lady”, 1717)
See oli armastatud luuletaja laululõim,
surm vaigistas ta keele, katkes luulepõim.
(Värsskiri Robertile, Oxfordi krahvile)
Olgu südametemurdja patune või pühak,
kui romantiliseks narrus läeb, ma maalin üha.
(“Moral Essays”, 1731-1735)