soome teoloog, terapeut, koolitaja ja kirjanik
Inimene ei muutu sellest suuremaks, kui ta teisele peale astub.
(“Teadja”, 2002)
Keegi ei saa ise oma tarkust hinnata — välja arvatud rumal.
Suur osa kogu askeldamisest ja kiirustamisest, mis meid ümbritseb, on tegelikult elu eest põgenemine, mitte elu ise.
Inimene murdub aegamööda. Inimene õpib aegamööda.
Kui püüda mitte aja üle valitseda, siis tundub seda lõputult olevat. Samas tunned, et just siinsamas, sellel hetkel ja selles paigas on hea olla. Mul ei tarvitse olla kõigepealt siin, et saada siin-olemisega ühele poole, ja seejärel siirduda siin-olema mõnda teise paika. Ei olnud mingit teist paika ega teist hetke. Oli siinne hetk ja siinne paik. Oli helisid ja valgust, oli soojust, kohvi- ja saialõhna, oli kohvikukülastajate tasast vestlust ja naeru, teelusika kõlinat tassiserva vastu, oli toolide naginat ja siis jällegi vaikus.
Läbipõlemine on enesega kontakti kaotamine. See on oma tõelisest minast loobumine, iseenda hülgamine.
Kui tunned tänulikkust, näita seda välja, kui mitte, siis miks näidata seda, mida ei tunne.
Tõde on iseenesest alati lihtne. Sellest ta ära tunnebki. See on kirgas, selge ja lihtne, nii et lapski võiks sellest aru saada. Tegelikult saabki laps sellest aru, sest laps ei tee asja keeruliseks. Niinimetatud täiskasvanud aga teevad, ja kui keegi juhtub tõde välja ütlema, ei usu ta seda, sest see pole piisavalt keeruline.
Tähtsam on protsess, mitte lõpptulemus. Kui mõistad, et protsess on kõige tähtsam, märkad, et oledki kohal. Siis ei ole enam kiire. Kuhu enam kiirustada, kui oled juba seal, kuhu jõuda tahtsid?
Me ei tarvitse muud teha kui elada ning head asjad sünnivad.
Kui me mõistame, et me olemegi juba kohal, siis me elame siin ja praegu, mitte kuskil tulevikus, näiteks ajas, kui raamat valmis on. Niipea, kui me seda mõistame, elame me igavikus, aga igavikus aega ei ole. See lihtsalt puudub seal ja seda pole kunagi võimalik mõõta. Kuidas mõõta seda, mida pole olemas?
Ainult armastus on piisavalt alandlik, et tunda ära, mis tahab juhtuda. Kui kaotad armastuse, kaotad ka võime loota. Kui sa ei looda, võtad sa asjad enese hallata ja paned need vägisi juhtuma. Sina kutsud seda enesekesksuseks ja see ta ongi.
