soome teoloog, terapeut, koolitaja ja kirjanik
Keegi ei saa ise oma tarkust hinnata — välja arvatud rumal.
(“Teadja”, 2002)
Suur osa kogu askeldamisest ja kiirustamisest, mis meid ümbritseb, on tegelikult elu eest põgenemine, mitte elu ise.
Tõde on iseenesest alati lihtne. Sellest ta ära tunnebki. See on kirgas, selge ja lihtne, nii et lapski võiks sellest aru saada. Tegelikult saabki laps sellest aru, sest laps ei tee asja keeruliseks. Niinimetatud täiskasvanud aga teevad, ja kui keegi juhtub tõde välja ütlema, ei usu ta seda, sest see pole piisavalt keeruline.
Ole siis mõistlik, kasuta oma mõistust ja hakka tegutsema uut moodi. Takistusi ei ole, ainult sina ise võid valede veendumustega saboteerida oma suurimat annet, võimet ise oma elu luua. Sul on võimalus osaleda kõige pöörasemas seikluses ja hakata teoks tegema seda, millest sisimas unistad. Suurimad ja salajasemad unistused ütlevad sulle, kes sa tulevikus oled.
Ainult armastus on piisavalt alandlik, et tunda ära, mis tahab juhtuda. Kui kaotad armastuse, kaotad ka võime loota. Kui sa ei looda, võtad sa asjad enese hallata ja paned need vägisi juhtuma. Sina kutsud seda enesekesksuseks ja see ta ongi.
“Kuidas sa tead, kes sa oled?”“See ei olegi siin oluline küsimus. Sa pead selle küsimuse iseendale esitama. See on tähtis. Kui sa ise tead, kes sa oled, tead ka seda, kes mina olen.”
Häbitunde puhul on küsimus õigupoolest selles, et muretsetakse hirmsasti teiste tunnete pärast: kas nad armastavad sind või ei. Inimene paljastab selle, et ta ei tea, kes ta on. See, kes teab, kes ta on, ei muretse, millise mulje ta teistele jätab ja mida nad temast mõtlevad.
Ole ehtne, lõpeta teesklemine, heida valed kõrvale, saa nähtavaks.
Kui püüda mitte aja üle valitseda, siis tundub seda lõputult olevat. Samas tunned, et just siinsamas, sellel hetkel ja selles paigas on hea olla. Mul ei tarvitse olla kõigepealt siin, et saada siin-olemisega ühele poole, ja seejärel siirduda siin-olema mõnda teise paika. Ei olnud mingit teist paika ega teist hetke. Oli siinne hetk ja siinne paik. Oli helisid ja valgust, oli soojust, kohvi- ja saialõhna, oli kohvikukülastajate tasast vestlust ja naeru, teelusika kõlinat tassiserva vastu, oli toolide naginat ja siis jällegi vaikus.
Läbipõlemine on enesega kontakti kaotamine. See on oma tõelisest minast loobumine, iseenda hülgamine.
Kui tunned tänulikkust, näita seda välja, kui mitte, siis miks näidata seda, mida ei tunne.
Miks sa arvad, et inimesed peavad hulluks seda, kes reageerib inimlikkuse kaitseks? Kas sa pole kunagi mõelnud, et just need on segased, kes tungivad inimese hinge ja kasutavad seda enda huvides jõhkralt ära? Kas pigem see ei ole hullus?
