eesti kirjanik ja näitleja
Ja mida rohkem lobiseme, seda vähem suhtleme.
(“Indigo”, 1990)
Siis küsisin, kas ta tahaks linna sööma minna. Tahtiski. Kui kentsakas ajaviitmine, koos söömine, topi toitu suhu ja vaata, kuidas teine sedasama teeb.
Miks üks otsus võib õigem olla kui mingi teine otsus? Mis pagana otsus? Õigem võib olla ainult tunne.
Väiksena sundisid täiskasvanud küsimusi peale. Kelleks sa tahad saada? Peab tahtma kellekski saada. Vastused “tahan saada emaks” või “tahan saada nii suureks nagu onu Raivo” ei lähe arvesse. Nõutakse täielikku enda orjusse andmist. Kas korstnapühkija või kosmonaut. Vali!
Liialt mõeldes ei oska enam kellegagi rääkida ka, ainult muigad lollakalt.
Kobisin kööki ja keerasin kraani sorisema.“Sorise kah, sõbrake,” ütlesin talle.“Kas see tilkumine südant pahaks ei aja.”“Tänan, pole viga,” vastas kraan viisakalt.
Hea on teel olla. Kui ma teaksin veidi rohkem endast ja oma soovidest, võiksin kodus istudeski teel olla.
Tõelistele küsimustele pole vastust, neist saab vaid kõrgemale tõusta.
