ukraina päritolu vene kirjanik
Inimene on sõna “loll” suhtes helde käega ja valmis teda kakskümmend korda päevas oma ligimesele serveerima.
(“Surnud hinged”, 1842)
Meie soovid ei maksa krossigi. Minu meelest kasutab saatus neid vaid kemmergus pühkimiseks.
Palju on juhtunud maailmas eksitusi, mida praegu ei teeks vahest lapski.
Keegi ei taha esimesena järele anda. Niipea aga, kui üks on söandanud teha üllameelse teo, pingutab teine juba kõigest väest, et esimest suuremeelsuses üle trumbata.
Ja ometi sosistab mingi tundmatu vaim talle kõrva, et ta on midagi maha unustanud.
Ei isasse ega emasse, vaid möödasõitnud võõrasse mehesse.
Tema näojoontel oli üsna rohkesti meeldivust, kuid näis, et sellesse meeldivusse oli lisatud liiga palju suhkrut.
