Jaan Kross

Kui sa tahad pidada raudseid põhimõtteid, pead sa olema ise terasest poiss. Ja suutma murda oma põhimõtte aeg-ajalt, mõnikord — krõksti pooleks. Et näidata, et sa oled oma põhimõtte peremees. Mitte oma põhimõtte ori.

(“Wikmani poisid”, 1988)

Kõik, mis on suur, on möödas, kõik, mis on praegu, on väike.

(“Wikmani poisid”, 1988)

Nii nad jäävad kõrvuti lamama, käed teineteise ümber, südamete põksumine vastamisi.

(“Wikmani poisid”, 1988)

Haritud eestlane on nii haruldane asi, et kui ta ka olemas on, peab ta neetult tark olema.

(“Kolme katku vahel”, 1970-1980)

Me peame järjest pidama silmas õige ja väära proportsiooni küsimust. Selles on moraali tuum. Selles on eetika ja ebaeetika kaalukeel. Me peame alati küsima: kas hea, mida me taotleme, on küllalt suur, ja halb, mille abil me seda taotleme, küllalt väike, et hea, mida me taotleme, suudaks lahustada halva, mida me kasutama, enese olematuks?

(“Wikmani poisid”, 1988)