Ameerika kirjanik ja kunstnik
India vaenlane on aja vaim, see tagasipöördumatu kellaosuti. Miski ei suuda talitseda seda viirust, mis mürgitab tervet maailma. Ameerika on kehastunud viimnepäev. Ta kisub terve maailma enda järel põrguauku.
(“Vähi pöörijoon”, 1934)
Harilikult kukub ta ärgates ikka sajatama ennast või oma tööd või elu. Harilikult on ta ärgates ikka ääretult tüdinud ja löödud, tusane sellepärast, et ta öösel ära ei surnud.
Kuni pole olemas kübekest tunnet, puudub aktil inimlik tähendus.
Ja võibolla siis, kui nad üksi jäävad ja oma buduaari vaikuses valjusti iseendaga räägivad, pudeneb nendegi suust kummalisi asju; sest ka nende maailmas, nagu igas teiseski, on suurem osa kõigest toimuvast roppus ja ilgus, räpane nagu prügikast ikka, ainult, et neil on piisavalt vedanud ja nad võivad kastile kaane peale panna.
Kõik, mida võis nimetada kirjanduseks, on minust välja pudenenud. Rohkem pole enam tarvis raamatuid kirjutada, jumal tänatud.
Mul jätkus piisavalt aega ja tundlikku meelt, et piiluda teiste inimeste ellu ja noppida romaanide elutut lähteainet, mis, olgu kuitahes haiglane, näib raamatukaante vahele köidetuna hõrgult kauge ja anonüümne.
Mulle näis, et hooral pole õigust istuda seal nagu daam ja oodata ujedalt, et keegi talle ligineks, ise samal ajal kombekalt oma chocolat`d limpsides.
