prantsuse filosoof
Looduse ja meie – või mis ma räägin, meie ja meie enda teadvuse – vahele asetub loor, mis on tavainimese puhul paks, aga kunstniku ja luuletaja puhul kerge ja peaaegu läbipaistev.
(“Naer: essee koomika tähendusest”, 1900)
Me võime küll anda tundmustele üldnimed, teises hinges aga ei ole nad sama asi.
