eesti kirjanik
Elu on see, kui sa tunnetad iga oma hingetõmmet ja tahad alati ühe korra veel hingata.
(“Mina, Mortimer”, 2007)
Kõik, kes on seda kunagi proovinud, teavad, kui võimatu see on. Pole midagi raskemat kui olla isikupäratu. Sest tavaline inimene on müüt, illusioon. Seetõttu polegi kunagi võimalik tavaline olla. Aga nii pole ka võimalik päriselt eriline olla.
(“Enesetapjad”, 2009)
Jagamatu rõõm on lihtsalt kõige suurem rõõm.
(“Mu sõraline sõber”, 2009)
Ma olen mõelnud — kes on need reeglid paika pannud?Missugusel kuratlikul kombel töötleb kõikvõimalikku infot isehakanud statistikaamet meie ajus, nii et me üritame kõike uut mugandada olemasolevaga, püüame alati leida seoseid eelnevalt kogetuga ja tõmmata paralleele?Milleks see vajalik on?Kas me kaitseme ennast kõige uue eest, mis ähvardab lõhkuda meie maailmapilti?On see hirm, paljas, inetu hirm võõra ees? Usalduse puudumine? Enesealalhoiuinstinkt, mis üritab kõigest väest säilitada stabiilsuseillusiooni?Miks ei ole kunagi võimalik ühtegi inimest päriselt tundma õppida?Õppida tundma tema endana? Ma vaatan teda ja minu ajus jookseb sajaleheküljeline eelarvamuste, hinnangute, skeemide jada. Statistikaamet analüüsib selle olemust. Ma võin kihla vedada, et sama toimub ka tema peas. Võib-olla olen mina lihtsalt oma peas toimuvast rohkem teadlik.Ma peaksin vist mõtlema vähem... või siiski rohkem.
Unenäod tunduvad päeval kahvatute, seosetute varjudena, tehes öiste tegude hukkamõistmise lihtsaks.
Naiste puhul on tegelikult fenomenaalne, kuidas nad oskavad rasestuda just siis, kui seda vaja on.
Me loeme elulugusid, sest tahame veenduda, et me pole üksi: et kusagil on veel keegi, kes suhtles meile tuttavate inimestega, külastas kohti, millel oli meie jaoks tähendus, ja märkas või koges just sedasama, mis oli meid ennast alati salamisi häirinud.
