Need inimesed, kes olid oma nahal tunda saanud kahtkümmend nelja aastat kommunistlikku õnne, teadsid juba 1941. aastal seda, mida ei teadnud veel keegi maailmas: et kogu maakeral ja kogu inimkonna ajaloos pole olnud õelamat, verisemat ja ühtlasi kaval-riukalikumat režiimi kui bolševistlik, mis ise nimetab end “nõukogulikuks”.
(“Gulagi arhipelaag” V osa, 1973)